The post Tagasiside – ellujäämisvahend pingelisel ajal appeared first on .

Vaktsiiniteemad on lõhestanud ühiskonda enam, kui keegi meist seda sooviks. Erinevate arvamuste vahel haigutab sügavik ja mõistmise asemel vaenulikkus. Eestimaa on täis erinevates suundades appi hüüdjaid, kelle hääled justkui sumbuvad kuskile vatti. See hingetuks hüüdmine on ühiskondlikult vaata et sama lämmatav nagu haigus, millega me võitleme. 

Paradoksaalselt peitub probleemis endas lahenduse võti. Mu peas kummitab juba mitu päeva Ott Leplendi laul „Kuula“ – eurolaul, mis võitis paljude südame ja mida rahvas aastaid tagasi Tartus öölaulupeol „Järjepidevus“ hingega kordamisele kutsus. Mulle tundub, et aeg on Oti sõnumit kuulda võtta. 

Kuulamine on minu igapäevatöö. Kuulan oma kliente coach’i, treeneri ja terapeudina. Samuti õpetan ja treenin kuulamisoskusi kõikides nendes rollides ja tean, et sellel on tohutu mõju. Kui me päriselt kuulame, sooviga mõista, mitte ei mõtle samal ajal, mida järgmiseks vastu öelda, siis aeg peatub. Me oleme siin ja praegu. Me näeme rääkijat ja saame aru, et kusagil sügaval sisimas me soovime ühte ja sedasama. Me jagame samu väärtusi, oleme osa ühest tervikust.

Kuigi olen treenitud ja „paberitega kuulaja“, olen ka mina viimasel ajal oma teadlikkust kaotanud rohkem, kui tahaksin tunnistada. Olen püüdnud pigem oma vaadet jagada ja kui seda ei mõisteta, siis olen pugenud oma urgu või otsinud tuge mõttekaaslastelt, tundes end ohvrina: „Mind ei kuulata!“

Seda märgates hakkasin teadlikult kuulamist praktiseerima. Olen otsinud võimalusi kuulata neid, kes mõtlevad minust erinevalt, tehes seda soovist mõista ning tahtmata neid muuta. Ja olen tundnud, et ma mõistangi neid. Mõistan täielikult! Samuti olen tundnud, et kui mina kuulan, siis nemad kuulavad ka mind. Kuulamine hajutab pildi sellest hirmutavast monstrumist, mille oleme teineteisest loonud, ja me näeme üksteist päriselt. Milline kergendus see on! Füüsiliselt tuntav kergendus.

Mu hea sõber küsis ühel sellisel kuulamise jalutuskäigul: „Reet, kui sina oleksid peaminister, siis mida sa praeguses olukorras teeksid?” Mu automaatne vastus oli: „Ma ei tahaks kunagi olla selles rollis!“ Vastutuse koorem, mida otsustajad kannavad, on täna hullumeelne. Kuid see küsimus jäi mind kummitama. Mida ma teeksin?

Täna tunnen, et kutsuksin kõiki eestimaalasi üles kuulama. Näitaksin eeskuju ise kuulates. Ma looksin võimalusi selleks, et kuulamine saaks sündida: kutsuksin erinevate vaadetega inimesi kokku (virtuaalselt või mõnel muul turvalisel moel) ja looksin ruumi, kus kõik hääled saaksid end väljendada, kus nad oleksid kuuldud, lihtsalt selleks, et mõista. Kui inimesed tunnevad, et nad on kuuldud, siis saavad nad maha võtta psühholoogilised kaitsemüürid ning sellest kohast saavad sündida lahendused, millest täna võib-olla keegi ei oska unistadagi.

Teadlik ja sügav kuulamine on vabastav, tervendav ja muutust loov protsess nii rääkijatele kui ka kuulajatele. Rääkija tunneb, et teda mõistetakse, ja kuulaja tunneb, et kogu vastutus ei ole enam tema peal. Rääkija ja kuulaja ei pea jõudma üksmeelele, et tekkinud avatusest saaks alata koostöö. Selleks et kriisi leevendada, ei pea olema peaminister. Seda saab teha meist igaüks, võttes kuulaja rolli oma perekonnas, sõpruskonnas ja kogukonnas.

Kuidas kuulamine käib?

Kuulamine on lihtne ja keeruline samaaegselt. See on lihtne tehniliselt, kuid väljakutseks võib osutuda enda sobivasse meeleseisundisse viimine.

Kuulamine eeldab:

Rahulikku meelt.

Kohalolu – sa oled kohal kõigi oma meeltega ja su mõtted ei ole minevikus või tulevikus.

Siirast hoolimist inimesest, keda kuulad.

Kuulamise tehniline pool:

Ole uudishimulik ja püüa mõista. Kujutle, et teine inimene on sinu jaoks nagu eksootiline võõras maa, millega puutud kokku esimest korda elus: sa ei tea midagi sealsest kliimast, maastikust, kultuurist, ajaloost jne. Ainus viis teada saada on uurida ja kuulata.

Väljenda, et sa kuulad. Kasuta kehakeelt (silmside, osavõtlik näoilme, avatud kehahoiak) ja toetavaid häälitsusi („Mhmh“, „Jaa…“, „Jah!?“). Luba pausidel kanda, sest vaikus loob ruumi mõtlemiseks ja sügavamale minekuks.

Küsi avatud küsimusi. Need küsimused algavad sagedasti küsimustega „Mida?“ või „Kuidas?“. Need küsimused ei suuna, ega lukusta rääkijat jah/ei-vastustesse. Väldi „Miks?“ küsimust, sest see tekitab tunde, et pean ennast kaitsma. Meenuta olukorda lapsepõlvest, kui su ema või isa küsis: „Miks su tuba on koristamata?“ Siis mõistad, kuidas „Miks?“ küsimus mõjub.

Peegelda, kuidas sa aru said. Peegelda nii sisu, kehakeelt kui ka tundeid: „Kas ma sain õigesti aru, et juhtus selline asi…?“, „Sellest rääkides su hääl valjenes ja su käed hakkasid hoogsalt kaasa rääkima…“, „Mulle tundub, et sa oled vihane/kurb/pettunud/…“. 
Ära muretse, kui su peegeldus ei ole täpne. See annab rääkijale võimaluse tajuda olukorda kõrvaltvaataja pilgu läbi ja oma kogemusega paremini kontakti saada. Ta võib sind alati parandada, öeldes, mida ta päriselt koges või tundis, ning see suurendab selgust teie mõlema jaoks.

Täna rääkijat, et ta sinuga oma mõtteid jagas. Tänutunne paneb meie keha tootma õnne- ja heaolu hormoone nagu dopamiin, serotoniin ja oksütotsiin ning pidurdab stressihormoonide tootmist, seda nii tänu avaldajas, vastuvõtjas kui ka kõrvaltvaatajates. Tänutunne on võimas immuunsuse toetaja ja antidepressant.

Kui soovid jagada oma arvamust, siis küsi, kas rääkija soovib seda kuulda. Ka temal on vaja saavutada eelnevalt vastav meeleseisund. Kontrolli, kas ta on selleks valmis ning kui ei ole, siis võimalusel kuula veel või anna aega, vastasel korral probleem eskaleerub.

Soovin sulle sügavat kuulamist ja kuuldud olemist!

Soovid seda teemat lähemalt uurida?

Kui see lugu puudutas mõnda Sinu juhtimise või meeskonna koostööga seotud küsimust, tutvu minu teenustega või kirjuta mulle. Arutame, milline tugi võiks Sulle sobida.

The post Kuidas üksteise kuulamise abil pingeid maandada? appeared first on .

Elame müraajastul – informatsioonitulv, mis ümbritseb tänapäeva inimest tänu internetile ja nutiseadmetele, on mõõtmatu ja pidev. Kui lisame siia keskkonnamüra, mille keskel avatud kontoris või kodukontoris pere kõrvalt töötades pidevalt viibime, siis kuidas on üldse võimalik hoida tähelepanu ühel konkreetsel ülesandel ning segamatult keskenduda? Ja mis juhtub siis, kui me enam süveneda ei suuda?

Maailmas tunnustatud eestlasest aju-uurija Jaan Aru on öelnud oma raamatus „Ajust ja arust“, et teadlik mõtlemine on nagu pudel vett, mis meil on kõrbes kaasas. See tähendab, et tegemist on väga piiratud ressursiga, mida tuleb targalt kasutada. Keskendumine, nagu paljud muudki oskused, ei ole kaasasündinud anne, vaid vajab teadlikku treenimist ning ümbritseva keskkonna kontrollimist. 

Miks on keskendumishäired probleemiks?

Avatud kontoris või laste ja pere kõrvalt kodukontoris töötamisest on saanud normaalsus, kuid sellises keskkonnas on segajaid palju ja need on tihti meie kontrolli alt väljas. Iga kord, kui kolleegid kõrval räägivad, kohvimasin undab või lapsed jooksevad, meie süvenemine katkeb ja väärtuslik aju ressurss kulub segajale ja sellelt omakorda põhiteemale tagasi lülitumisele. 

Lisaks välistele segajatele painab meid tihti ka nii-öelda sisemine müra ehk meie peas keerlevad mõtted. Nende vaigistamine võib olla isegi keerulisem välistest segajatest, mida teatud juhtudel saame vältida kas teise ruumi minnes või näiteks kõrvaklappe kasutades.

Olukorras, kus tunned, et ei saa erinevate segajate tõttu süveneda, tekib stress, mis pikalt kestes võib viia terviseprobleemide ja läbipõlemiseni. See on nagu nõiaring: ei saa keskenduda, stressitase tõuseb, produktiivsus langeb, on veel raskem keskenduda, stressitase tõuseb veelgi ja nii edasi. Kui selline jada kestab pikalt, ongi tagajärjeks läbipõlemine.

Nii tööandja kui töötaja seisukohalt on oluline, et inimene suudaks enda põhitegevusele ja ülesannetele keskenduda. Mõned aastad tagasi Tallinna Ülikooli Psühholoogia Instituudi poolt enam kui tuhande kontoritöötaja seas läbi viidud uuringust selgus, et rahulolematus kontorikeskkonnaga ja töölt lahkumise valmidus on omavahel tugevalt seotud. Nähtus, et traditsioonilises kontoris suudavad inimesed olla tulemuslikumad kui avatud planeeringuga kontoris, sest igasugused segajad tööruumis nõuavad lisapingutust tööle kontsentreerumisel, samuti vähendab teiste pidev juuresolek privaatsust ja tulemuseks on suurem stressitase. Mida keerukamaid ülesandeid täideti, seda rohkem sooviti omaette töötada.

Miks on keskendumine nii keeruline? 

Võib öelda, et meie aju on nagu narkomaan, kes on sõltuvuses uuest informatsioonist, sest see tekitab mõnutunnet. See on isegi nii mõnus, et kui me seda ei teadvusta ega kontrolli, siis nõuab aju pidevalt uut doosi ning me hüppamegi muudkui ühelt teemalt teisele, püüdes saada aina uusi signaale. Sellele fenomenile tuginedes on üles ehitatud näiteks sotsiaalmeedia platvormid ja kogu nutimaailm kõiksugu kellade ja viledega, mis meie tähelepanu jahivad. 

Erinevate uuringute abil on püütud ka välja selgitada, kui palju rööprähklemine produktiivsust vähendab ja on leitud, et langus võib olla lausa kuni 40%!

Kuidas ennast aidata?

Süvenemiseks on vaja õppida teadlikult kontrollima enda impulsse ja sõltuvust uudsuse signaalide järele, ning välja lülitama segajaid, millest suurem osa tuleb kas kuulmis- või nägemismeele vahendusel. Siin on abiks kõiksugu teavituste, veebilehekülgede, vestluste ja muu taolise väljalülitamine nii telefonis kui arvutis. Võimalusel tuleks valida selline töökoht, kus silmanurgast liikuvaid või muul moel tähelepanu püüdvaid elemente näha ei ole.

Heaks abivahendiks väliste segajate väljalülitamisel on kõrvaklapid. Seda tõestas ka hiljuti tehnoloogiaettevõtte Huawei poolt läbi viidud uuring, milles jälgiti avatud kontori töötajate pulssi, kui nad ühel päeval töötasid mürasummutavate kõrvaklappidega ning teisel päeval ilma. Tulemused näitasid, et valdavalt oli inimeste pulss kõrvaklappidega töötatud päeval madalam kui ilma klappideta päeval. Kuna aeglasem pulss viitab madalamale stressitasemele, siis oli nende keskendumisvõime ilma välise mürata kõrgem. Tagasisides märkisid need inimesed, et tundsid ennast rahuloleva ja produktiivsena.

Kui ümbritsev keskkond on kontrolli all, siis on kindlasti oluline seada tegemist vajavad tööülesanded tähtsuse järjekorda ning hakata neid ükshaaval lahendama, sest meie aju suudab keskenduda ainult ühele teemale korraga. Võimalusel on hea planeerida oma aega nii, et teha rohkem süvenemist nõudvad ülesanded ära siis, kui oled kõige produktiivsem. Paljude jaoks on see aeg hommikul, kuid on ka n-ö õhtuinimesi. Samuti on hea teha tööd kindla süvenemis- ja puhkeaja rütmiga – näiteks 25 minutit tööd ja 5 minutit puhkust.

Varasemalt mainitud sisemiste segajate ehk enda mõtete kontrollimiseks soovitan aga teha tutvust meditatsiooniga – erinevad praktikad aitavad suurendada kontrollitunnet oma elu üle ning toetada keskendumisvõimet veelgi. Ideaalis võiks alustada ja lõpetada igat päeva 15-30-minutise meditatsiooniga, samuti proovida lihtsamaid hingamispraktikaid ka töö juures või kodukontoris töö ja pereelu keerises tasakaalu leidmiseks.

Mediteerimise ja teadveloleku praktikate kohta leidub palju infot kõikvõimalikes kanalites, Eestis tuntuim on näiteks Vaikuseminutid.ee. Samuti on loodud mitmeid toetavaid äppe nagu eestlaste oma Synctuition.

Artikkel ilmus 21.11.2020 Eesti Päevaleht Online’is.

Soovid seda teemat lähemalt uurida?

Kui see lugu puudutas mõnda Sinu juhtimise või meeskonna koostööga seotud küsimust, tutvu minu teenustega või kirjuta mulle. Arutame, milline tugi võiks Sulle sobida.

The post Müra tööl või kodukontoris võib põhjustada läbipõlemist appeared first on .

Kevadel muutusid järsult meie elamis- ja töötamisharjumused: me kolisime kodukontorisse, andsime endast parima, et leida tasakaal töö- ja eraelu vahel ning paljud meist veetsid tavapärasest oluliselt rohkem aega ekraanide taga. Kuna kõiksugused siseruumides olevad meelelahutuse ja spordiasutused olid suletud, siis metsades ja parkides käis elu erilise hooga. Õues oli kohe tore olla, iga ilmaga! Vähemasti mina ei kohanud metsaradadel ühtegi pahurat inimest.

Teaduslikult on tõestatud, et päevavalges looduses ja värskes õhus olemisel ja liikumisel on meie stressitaluvusele, immuunsusele, aju tööle ja meeleolule tohutult positiivne mõju. Minnes vastu ees ootavale pimedale ja tatisele aastaajale ning teise koroonalaine ähvardustele tekib küsimus: „Kas kontoritööd annab ka õues teha, et värskeõhuvannidega oma tervist toetada ja tuju tõsta?“

Igasugust tööd tõenäoliselt mitte, kuid koosolekuid saab õues pidada küll. Üks-ühele või väikestes gruppides kohtumised võivad värskes õhus isegi edukamad olla, kui nelja seina vahel peetud koosolekud, sest värske õhk ja liikumine aitavad loovusel lendu tõusta.

Rääkisin sel teemal Merike Kulliga, kes on Tartu Ülikooli Liikumislabori juhataja ja MTÜ Liikuma Kutsuv Kool eestvedaja.

5 asja, mida on kõnnikoosoleku pidamiseks vaja:

Võimalust märkmeid teha: kirjutusalus, kõva kaanega märkmik või nutiseade. 

Ilmastikule vastavat riietust: mugavad riided ja jalanõud.

Suhteliselt vaikset keskkonda. Mõned keskkonnast tulevad helid võivad isegi rikastada koosolekut, kuid pidev müra segab keskendumist.

Väikest gruppi: üle kolme inimese kõrvuti jalutama ja vestlema hästi ei mahu ning suurem seltskond tuleks jagada alamgruppideks, kes arutlevad etteantud teemal ja seejärel kogunetakse kokkulepitud ajal seisu- või istumiskoosolekuks ühte kohta kokku, et kõik ühisesse mõttevälja tuua.

Tahtmist katsetada midagi uut 🙂 

PS! 1:1 kõnnikoosolek on edukalt tehtav ka distantsilt, kasutades telefoni koos kõrvaklappidega.

Mida annab õues koosoleku pidamine:

Värske õhk = värske pea. Kuna aju saab lisahapnikku siis meie mõte on selgem ja jookseb kiiremini. Teadlik ja sügav hingamine on lihtne ja alati käepärane viis meele rahustamiseks, fookusseerimiseks ning mõtetes selguse loomiseks.

Looduse sõnumid = loovuse lennutajad. Kõik meie meeled saavad looduses rohkem stimulatsiooni ja see äratab loovuse. Looduses koosolekut pidades tasub märgata väliskeskkonnast tulenevaid „segajaid“, nt varese kraaksumist või äkilist tuulehoogu. Küsides endalt: „Mida lillelõhn või tuul meile praegu öelda tahtis?“ või “Kuidas see teema varese vaatenurgast paistab?”,  võib jõuda uute ootamatute mõttekäikude või lahendusteni.

Päike = rõõm ja tervis. Ilusa ilmaga õues olles läheb tuju alati heaks ja see aitab omakorda kaasa koostööle. Päike toetab meie tervist ka siis, kui ta on pilve taga peidus ja isegi vihmaga tasub jalutama minna (kuigi siis kirjalikke märkmeid hästi teha ei saa). Vihm on suurepärane rahustaja ja keskendumise soodustaja.

Ekraanivaba aeg = kohalolu. Õues olles jätame vähemasti arvuti koju ja soovitav on jätta maha ka muud nutiseadmed. Nii suudame paremini keskenduda siin ja praegu toimuvale. Vajadusel saab märkmeid teha vana-hea pliiatsi ja paberi abil, kasutades kõvade kaantega märkmikku või kirjutusalust.

Keha liigub = mõte liigub. Pannes keha tööle süveneb hingamine ja keha saab lisahapniku, mis on paneb ka aju paremini tööle. 

Maaga ühenduses olemine = stressi maandamine. See kõlab kontoritöö kontekstis võib-olla ekstreemselt, kuid soovitan leida iga päev ja iga ilmaga leida võimalus luua ühendus maapinnaga, sest see sõna otseses mõttes maandab meid ja aitab taastada sisemist tasakaalu. Elektrisüsteemid vajavad maandust ja samamoodi meie, inimeses, sest meie sees voolab samuti energia. Tänapäevased jalanõud ei võimalda meil maaga ühenduses olla, seetõttu on hea, kui loome omale teadlikult võimalusi paljajalu käimiseks. Samamoodi toimib ka maapinnal istumine, kui kannad naturaalselt materjalist riideid. Või lihtsalt kätega maa puudutamine. Kui oled kogenud rahu, mida loob näppupidi mullas toimetamine, siis tead, mida ma mõtlen. Maandamist soovitan eriti pingeliste olukordade puhul. Mine lihtsalt õue ja loo 15 minutiks ühendus maaga ja tule siis oma töö juurde tagasi. Kui lisad siia juurde sügava rahuliku hingamise, siis on muutus veelgi kiirem ja võimsam.

Me vajame liikumist ja värsket õhku. Selleks, et säilitada oma vitaalsust ja tervet mõistust, peaksime iga ekraani taga veedetud tunni kohta veetma tunni värskes õhus liikudes ja loodusega ühenduses olles.

Järgmine kord, kui koosolekut planeerid, siis mõtle, kas saaksid seda teha õues. Ka linnapargis tehtud jalutuskäik on, lisaks ideede lendama saamisele, suureks toeks ka sinu kehale ja vaimule.

Soovid seda teemat lähemalt uurida?

Kui see lugu puudutas mõnda Sinu juhtimise või meeskonna koostööga seotud küsimust, tutvu minu teenustega või kirjuta mulle. Arutame, milline tugi võiks Sulle sobida.

The post Kolime kontoritöö õue!? appeared first on .

Olen detsembrikuust alates mõlgutanud mõtet kirjutada läbipõlemisest, sest olen selle teemaga viimase kahe aasta jooksul kokku puutunud pea igapäevaselt – iseennast läbi põletades ja sellest taastudes, sõbrana ja coachina mitut armsat inimest toetades ning ühte meeskonda aidates, kes antud teema oma tiimis teadlikult lauale võttis. Viimastel kuudel on see nähtus minu maailma vallutanud üha suurema hooga – järjest kuulen klientidelt ja tuttavatelt uutest läbipõlemise juhtumitest ning tundub, et meie üha kiireneva tempoga ühiskonnas on see lumepall laviinina kasvamas. Ja irooniliselt on mul olnud liiga palju tegemist selleks, et võtta aeg maha sellest teemast kirjutamiseks.

Tegeledes ühelt poolt läbipõlemise teemaga väga isiklikul tasandil, olen samaaegselt kaasa mõelnud meie Emaksese Maaga seotud teemadel – kuidas me tarbime rohkem, kui maa taastuda jõuab ning kuidas me liigume globaalse läbipõlemise suunas. Olen tundnud jõuetust, sest nendes protsessides ei paista piisavat ka üsna massilistest „Appi!“-karjetest ja „Stopp!“-hüüetest.

Läbipõlemise, kui nähtuse, muudab salakavalaks see, et see, kes läbi põleb, ei saa tihti ise aru, mis temaga toimub, enne, kui ta on täitsa põhjas. Hea, kui tal on lähedasi inimesi, kes märkavad, julgevad ja oskavad öelda: „Stopp!“, sest läbipõlemine toimub just seetõttu, et ei osata öelda „Ei!“.

Mulle tundub, et me inimkonnana oleme globaalselt olnud samuti pimestatud oma suurtest sihtidest ja saavutusvajadusest ning peatumine on tundunud võimatu. See kõlab kohutavalt, kuid olen oma südames siiralt tänulik koroonaviirusele, mis tuli ja ütles „Stopp!!!“ globaalsel tasandil nii, et seda ei ole enam võimalik eirata. Meil on vaja peatuda, leida uuesti ühendus iseendaga ja loodusega ning see viirus aitab meil seda teha.

Mis on läbipõlemine?

„Tundsin, et mul ei ole gravitatsiooni.“, kirjeldab seda kogemust minu kunagine kolleeg ja hea sõbranna ja kaaslane enesearenguteel, Sirli Kalep (Suhtekorralduse ja kommunikatsiooni valdkonna juht), kellega sel teemal vestlesin, et antud loosse täiendavat vaatenurka tuua. Minu isikliku ja ka klientidega töötamise kogemuse põhjal tunnen, et läbipõlemine on see, kui kaotad kontakti oma sügavama minaga ja oma missiooniga – miks sa siin maailmas oled. 

Sa võid samaaegselt tunda, et tegutsed õilsa eesmärgi nimel. Läbipõlemine on väga sage nö. maailma parandavates ettevõtmistes, sh mittetulundussektoris ja seda juhtub just inimestega, kes väga südamega oma tööd teevad ning enda suhtes nõudlikud on. Kuid maailm ei vaja seda, et me teeksime head hävitades ennast. Enese heaolu ja väärtuse loomine peaksid toetama teineteist. Siin peab paika see lihtne reegel, mida iga lennureisi alguses meile korratakse: „Kõigepealt pane hapnikumask ette iseendale ja alles seejärel abista teisi.“ Ennast unustades ei riski me ainult enda eluga, vaid kannatavad ka teised.

Läbipõlemist aitab detailsemalt mõista lisatud infoleht. 

Taastumine võtab aega

Kui põletad ennast läbi, siis sellest ei ole kiiret väljapääsu. Tervenemine võtab aega. Mul tekib taas paralleel meie planeediga – taastumine metsapõlengutest Austraalias või lageraietest, reostusest ja kaevandamistest kus iganes piirkonnas, võtab aega aastakümneid, kui mitte aastasadu. Indiviidi tasandil võib samuti taastumine aega võtta kuid, aastaid või aastakümneid ning mõned meist ei saa kunagi tagasi endist elujõudu ja töövõimet. Seega on läbipõlemine mitte ainult läbipõlenud inimese probleem, vaid ka tema lähedaste, töökaaslaste ja kogu ühiskonna probleem.

Jagan siinkohal Sirli soovitust: „Enneta läbipõlemist! Pärast kulub taastumisele palju aega ja raha. Mul on vedanud, et mul on häid lähedasi sõpru, kes on mind toetanud ning lisaks sellele olen palju abi saanud teraapiast ja joogast. Minul on olnud privileeg võtta aeg maha ja seda endale võimaldada, kuid igaühel ei ole sellist luksust. Ma ei tea, kuidas nad toime tulevad, sest meil ei ole selleks häid ühiskondlikke toetusmehhanisme“.

Läbipõlemisest taastumise kolm sammu

„Õppisin uuesti hingama, sööma ja magama.“, jagab Sirli oma kogemust. Ja tema pole sugugi ainus, kes midagi sarnast kogeb. Läbipõlemine on tugev füüsilise, vaimse ja emotsionaalse kurnatuse seisund, mis muudab meid teadlikuks keha baasvajadustest, sest need on olnud pikemat aega rahuldamata.

HelpGuide.org läbipõlemise teemalisel lehel on välja toodud läbipõlemisest taastumise kolme R-i mudel (Recognize, Reverse, Resilience) ja kui nende tähtede taga peituva sisu peale mõtlesin, siis märkasin, et eesti keeles on kohane kasutada kolme P-d.

Läbipõlemisest taastumise 3 P-d:

Pane tähele! – Märka ja mõista, mis sinuga toimub. Mida varem, sa seda teed, seda kiiremini taastud.

Pööra tagasi! – Lõpeta tegevused või astu välja olukordadest, mis sind läbipõlemiseni viisid.

Paranda vastupidavust! – Tee asju, mis toetavad sinu heaolu füüsilisest, emotsionaalsest ja vaimsest aspektist: liigu palju, viibi värskes õhus, veeda aega koos inimestega, kellega saad olla päris sina ise, võta uuesti käsile vana hobi või alusta uut, mediteeri.

Koroonaviirus on aidanud meil seda sama kolme P-d globaalselt rakendada:

Pane tähele! – Meie tähelepanu on baasteemadel – oleme oma vaimsest, emotsionaalsest ja füüsilisest heaolust teadlikumad kui kunagi varem. Laiem küsimus on see, kas suudame siit luua seoseid ka loodusega, inimkonnaga ja planeediga tervikuna.

Pööra tagasi!  – Oravaratas on peatunud enamuses eluvaldkondades ja me oleme kodus koos oma lähedastega. Me oleme sunnitud välja astuma oma igapäevasest rutiinist. Lisaks „sunnitud“ peatumisele tasub teadlikult peatada ka infovoog, mis meid oravarattas hoiab. Nagu Sirli kirjeldas: „Võtsin telefonilt maha kõik meeldetuletused ja kustutasin oma insta-konto ning mitmed muud rakendused“. See ei tähenda infost täielikult loobumist, vaid teadlikku valikut: mida ja millal ma soovin tarbida.

Paranda vastupidavust! – Oleme teadlikumad kui kunagi varem kõigest, mis toetab meie immuunsust. Käisin täna lapsega metsas, nii nagu igal nädalavahetusel. Ja ma pole kunagi oma kodumetsas nii palju rahvast kohanud – mets kihas inimestest, vaatamata kõledale tuulele ja selle talve keskmisest külmemale ilmale. Ja inimesed olid rõõmsad! Ma pole ammu Facebookis nii palju looduspilte näinud – tundub, et kõik mu sõbrad jõudsid täna metsa. Samuti märkan, et me räägime oma lähedastega rohkem – helistame ja küsime, kuidas läheb, kuidas tervis on? Me oleme võõrastega sõbralikumad. Käisin ka oma toiduvarusid täiendamas ning valisin igaks juhuks koju mõningaid konserve, mis ei ole mu tavapärase poenimekirja osa. Lõbus oli võhivõõrastega peaaegu tühja leti ees aru pidada, mida olemasolevast valikust osta tasuks. Otsustuskriteeriumiks sai see, mis suvel suvilas olles ka ära süüakse.

Läbipõlemine kui spirituaalne teekond

„Teraapia peaks olema kohustuslik kõigile!“, ütleb Sirli. „Me kõik vajame kedagi, kellega saad päriselt rääkida, mis sinu sees toimub ja kes aitab sul ennast mõista uuel tasandil.“, jätkab ta.

Läbipõlemine tuleb meid äratama! Ta lõikab ära võimaluse vanamoodi jätkata, kuid ei anna (kohe) vastust, mismoodi edasi minna. See võib olla väga hirmutav, sest vana tuttav viis elada, mis oli küll kurnav, aga nii omane, enam lihtsalt ei toimi ja sellest pole õrna aimugi, kuidas uutmoodi saaks. Oled justkui uuesti sündinud ja abitu nagu imik. Vaatad maailma täiesti uue pilguga, hakkad tegema esimesi samme ning õpid tundma iseennast ja end ümbritsevat.

See on sõdalase teekond – sa kas lähed sellest läbi ja saad tugevamaks kui kunagi varem või hukkud kas otseses või ülekantud tähenduses. Sirli: “Mu terapeut palus mul kujutada ette kolme lahendust: jätkata nii nagu täna, teha mõni väike muudatus või astuda sellest rattast täielikult välja. Kui nende valikute mõju oma kehas tunnetasin, siis sain väga selge vastuse: ainus võimalus uuesti iseendani jõuda on täiesti välja astudes.“

Mida varem teadlikult valida, ja alistuda sellele teekonnale, seda kiiremini saab läbipõlemise kogemus muutuda enesearenguteekonnaks, mille kaudu seesmiselt kasvada. Alistumine ei tähenda allaandmist, vaid vastupidi usaldamist, et see on sinu tee ning oled sellel toetatud, tulgu, mis tuleb. Kui see usaldus tekib, siis hakkavad juhtuma imed.

Läbipõlemise spirituaalset teekonda on võimalik lahti mõtestada paljudel erinevatel viisidel. Seda saab teha iseseisvalt, iseennast kuulates ning otsides abi raamatutest ja internetist, või kasutades erinevate toetajate abi, alates coachist ja psühholoogist kuni preestri, joogaguru või šamaanini, sõltuvalt sinu valikust… kas teadlikult või alateadlikult. Usun, et kui oled avatud, siis satub sinu teele õige abiline. Nagu öeldakse: „Õpetaja ilmub siis, kui õpilane on valmis.“

Oma enda teekonnale mõeldes olen väga tänulik protsessitöö väljaõppele, mis ühendab minu jaoks psühholoogiat ja šamanismi ning õpetas mind muuhulgas teadlikult unelema, ehk vaatlema oma elu paralleelselt nii nagu „reaalset elu“, kus ma igapäevaselt toimetan kui ka nagu unenägu, mis on tõlgendatav läbi metafooride ja sümbolite.

See on ka põhjus, miks see kolm kuud minu sees küpsenud lugu just nüüd ilmavalgust leidis. Nägin hiljuti kummalist unenägu, kus olin mingisugusel koolitusel ja ühel hetkel istus õpetaja mu kõrvale ning tegi midagi mu parema kõrvaga. Tundsin kerget torget, nagu mulle oleks tehtud kõrvaauk. Järgmisel hetkel tundsin kõrvas põletavat tunnet ja sain aru, et mu kõrva sees põleb elav tuli. Panin kiiresti näpu kõrva, et tuli summutada.

Nii olen käitunud ka praegu kõiksugu infokanalitest tuleva tulise uudiste vooga – pistan näpud kõrva, sulen silmad ja valin hoolega, millist infot vastu võtan, et püsida positiivses reaalsuses. 

Samas protsessitöö tarkus ütleb, et selles, mis sind kõige rohkem häirib (sinu subjektiivse kogemuse põhjal) on midagi, mida peaksid iseendasse integreerima. 

Antud juhul oli minu jaoks suurimaks häirijaks „tulekahju“ kõrvas. Protsessitöös on järgmiseks sammuks kujutleda, et oled sümptomi tekitaja, antud juhul siis „tulekahju põhjustaja“. Sellesse meie tavapärase identiteediga vastanduvasse rolli on alati raske astuda ja vahel on see iseseisvalt isegi võimatu. Kuid võtsin julguse kokku ja astusin oma vaimusilmas minu tänases reaalsuses tulekahju põhjustaja ehk koroonaviiruse rolli. Vaatasin maailma läbi viiruse silmade ja sain aru: mul on vaja selle, mind sügavalt liigutava teemaga, tegeleda laiemalt ja aidata rohkematel inimestel öelda “Stopp!” enne, kui on liiga hilja. Huvitaval kombel tekkis selleks ka kohe tööalane võimalus.

Usun, et koroonaviirus on valdava osa inimkonna jaoks väga „mitte mina“, ehk siis protsessitöö vaates midagi, millest on kasulik „homöopaatiline doos“ endasse integreerida. Kui kujutled hetkeks, et sa oled koroonaviirus ja vaatad maailma läbi tema silmade, siis mida sa näed? Kuidas sina võiksid olla natukene tema moodi? Oluline on siinkohal unustada täielikult „sümptomi tekitaja“ negatiivne mõju ja loobuda kõikidest hinnangutest tema suhtes ning lihtsalt kujutada ette, et oledki tema ning vaadata ja kogeda: milline maailm siis paistab ja tundub? Millise sõnumi see kogemus sulle annab?

Läbipõlemist saab samamoodi vaadata kui sümptomit ning selle põhjustajat kui sümptomi tekitajat, mis ootab integreerimist meie tänasesse identiteeti, et seda avardada ning seeläbi muuta meid paindlikumaks, vastupidavamaks ja edukamaks.

Soovid seda teemat lähemalt uurida?

Kui see lugu puudutas mõnda Sinu juhtimise või meeskonna koostööga seotud küsimust, tutvu minu teenustega või kirjuta mulle. Arutame, milline tugi võiks Sulle sobida.

The post Tulekahju kõrvas: läbipõlemine ja koroonaviirus appeared first on .

Minu selle kuu autosõitude ja jalutuskäikude üheks huvitavaks kaaslaseks on olnud Simon Sinek koos oma raamatuga Lõputu Mäng (The Infinite Game). Sinek on „lõputu mängu“ ideed esitlenud mitmetel menukatel konverentsidel ja tema esinemised on leitavad Youtube’ist, sh. tema hiljutine etteastumine Nordic Business Forumil Rootsis (link). Seetõttu ei hakka ma ümber jutustama tema mõtteid, sest ta esitleb neid ise oluliselt võimsamalt ja jagan pigem seda, kuidas tema ideed aitasid mul üht hiljutist kogemust lahti mõtestada. Kui Sineki mõtted ka sind paeluvad, siis soovitan leida oma elust 7 tundi, et lugeda või kuulata tema raamatut – see sisaldab peotäit pealtnäha lihtsaid, aga sügavaid mõtteid. Sinek tutvustab neid läbi paljude emotsionaalselt kaasahaaravate näidete, mis aitavad sõna otseses mõttes tunnetada lõputu mängu mängimise võlu või selle mitte mängimise valu.

Sinek räägib, et me ajame äri (ja elame oma elu ka laiemas mõttes) tihtipeale lõpliku mängu reeglite järgi, mõistmata, et osaleme tegelikult lõputus mängus. Lõplik mäng on mäng, millel on teada mängijad, kokku lepitud reeglid ja kindel lõpp. Eesmärgiks on mängu võitmine nende reeglitega kooskõlas. Me elame aga maailmas, mille lõppemise tähtaeg ei ole teada, samuti on teadmata, millal meie elu lõppeb ning see, kas lõpp on ikka lõpp. Seega mäng nimega Elu kestab lõputult ja suures pildis ei oma mingisugust tähtsust, kes ühe või teise mängu võitis. Oluline on olla mängus võimalikult kaua, ehk saavutada mõju, mis on laiem ja kestab kauem kui sinu surelik eksistents.

Tunnetan, kuidas võtsin varakult omaks „lõpliku mängu“ mõtteviisi läbi ühiskonnas levinud arusaamade ja kasvatuse. Ma püüdsin alati mõista mängureegleid ning olla nende raames edukas. Kooli reeglite järgi olid „võitjad“ viielised ning ma pürgisin selle poole. Sain päris „tipu“ lähedale, ehk lõpetasin keskkooli hõbemedaliga. Ülikooli sisse astumine oli minu jaoks esimene märguanne, et edu ühes mängus ei tähenda midagi uue mängu kontekstis. Mulle meeldis matemaatika ja olin oma kooli kontekstis selles edukas, ehk viieline, aga kui nägin ülikooli sisseastumiseksamil ülesandeid, millega ma midagi peale ei osanud hakata ning sain 10st maksimumpunktist vaid 3, siis minu enesehinnang matemaatika oskuse osas langes kolinal ja see hoop oli mulle täiesti ootamatu.

Mingi sisemine tarkus on mind alati hoidnud ka lõputus mängus – mängus, millega ei käi kaasas võistlemine kellegi või millegigi, vaid mida kihutab tagant sisemine soov anda panus millessegi suuremasse kui mina ise, muuta maailma kuidagi paremaks. Suurem eesmärk, mida soovin teenida, on elu jooksul võtnud erinevaid vorme. See on aeg-ajalt olnud selgem või ähmasem, aga tunnetuslikult on ta alati olemas olnud. Suurem eesmärk on olnud see „miski“, mis andnud kriitilistel hetkedel jõudu, julgust ja loovust tegutseda. Seega, vaatamata alla ootuste sisseastumiseksami tulemustele, ei andnud ma alla ja leidsin võimaluse astuda ülikooli soovitud erialale. Kuna valitud eriala köitis mind, siis saavutasin koheselt suurepäraseid tulemusi, aga sel korral mitte hinnete pärast, vaid seetõttu, et mul oli õpitu suhtes sügav huvi – see oli osa minu lõputust mängust.

Lõpliku ja lõputu mängu mõtteviisid konkureerivad minus tänaseni. Tajun kuivõrd dominantne on lõpliku mängu mängimine meie ühiskonnas… ja kui kaasahaarav see on! Spordivõistlused, edetabelid, sotsiaalmeedia like’id ja kõiksugu muud hindamised ja võrdlemised toidavad lõpliku mängu mõtlemist.

Lõplik ja lõputu mäng: kogemus elust enesest

Mul oli hiljuti võimalus töötada ühe ettevõtte juhtidega. Tegemist oli juhtide arenguprogrammiga, mis koosnes mitmest moodulist, kus viisime mooduleid läbi kolleegiga vaheldumisi. Kliendi soovil andsid osalejad iga mooduli järel meile – treeneritele – tagasisidet, täites anonüümsed numbrilised hindamislehed, koos võimalusega antud hinnet kommenteerida. Minu kolleeg sai osalejatelt valdavalt maksimumhinded (üks osaleja hindas teda lausa 7-ga 6-punktisel skaalal!). Ka minu arvates on ta nii hea, et ei mahu tavapärastesse raamidesse! Mina sain enamuselt osalejatelt samuti hindeks viisi ja kuusi, kuid olid mõned osalejad, kes hindasid mind 3-ga. Teadvustasin ka ise, et mul on veel arenguruumi, eriti võrreldes mu kolleegiga, kuid olen valinud seda tööd teha, sest tundsin, et see on kooskõlas selle „miskiga“, millesse soovin panustada. Soovisin anda endast parima ja nägin selles võimalust isiklikult kasvada. Aga hinne „3“ raputas mind, sest nii madalalt ma ennast ei hinnanud. Kuigi kõikide osalejate hinnete keskmine oli viie lähedal, jäin ma kinni nendesse kolmedesse. Tundsin, et ma ei olnud piisav ja see tekitas minus häbi. Tundsin ka vastutust oma tiimi ja tellija ees, et olin võtnud vastu väljakutse teades, et ma ei ole selle ülesande jaoks „täiuslik“.

Analüüsisin põhjalikult, mis rahulolematust põhjustas ning valmistusin järgmiseks treeningpäevaks veelgi hoolikamalt – paremini kui ei kunagi varem. Mõistusega sain ka aru, et kokkuvõtvalt sain ju positiivse tagasiside, mis muuhulgas näitas ka mu arengukohti ning uskusin, et olen oma häbi-tunnet teadvustanud ja sellest üle saanud. Läksin sama koolitusprogrammi raames uue grupi ette, kus teema oli sama, aga osalejad teised. Päeva alustades sain esimese kümne minutiga aru, et olen lukus: mu mõistus oli nagu ära blokeeritud ja ma ei olnud võimeline ennast selgelt väljendama. See juhtus täiesti ootamatult, sest olin ju suurepäraselt ettevalmistunud! Minu teadvustamata tunded paiskusid grupi ette astudes laviinina ülesse ja halvasid mu sõna otseses mõttes. Jätkasin veel natukene aega nagu miinimumpööretel töötav masin ning kui nägin, et asi läheb ainult allamäge, siis tõmbasin pidurit ja tegime kohvipausi. Pausi ajal sain seedida, mis minuga toimub ja leidsin, et ainus viis sellest välja tulla, on grupiga jagada oma sisemist kogemust. Hirm oli suur, kuid jagamine viis mind kontakti oma tunnetega ja sügavama sooviga toetada osalejate enesearengut juhina, sõltumata sellest, kuidas mind lühikeses perspektiivis hinnatakse. Selle tulemusena muutsin käigu pealt päeva struktuuri, nii, et see vastaks enam minu nägemusele sellest, mis osalejatele enim väärtust loob ning asusime ühiselt teele.

Hetkel, kui suutsin olla grupiga haavatav – tunnistada, et olen ebatäiuslik – olukord muutus. Osalejad tulid minu loo ja sellele järgnevaga kaasa ning jagasid ka oma keerukaid kogemusi, mille tulemusena õppisime ühiselt läbi erinevate näidete. Nii sai minu hommikusest krambist abistav eluline näide, mis võib iga ühega meist juhtuda ja kuidas sellest välja tulla.

Tagantjärele mõistsin, et „hinded“ käivitasid minus vana mustri ning lülitusin automaatselt ümber lõplikule mängule, mille eesmärgiks oli saavutada „parem hinne“.

Haavatav olemine oli selle loo olulisim õppetund minu jaoks ja see on mulle oluline arenguteema ka laiemalt. Julgen ja tahan oma ebatäiuslikkust jagada, sest tean, et ma ei ole selle hirmuga üksinda – haavatavuse näitamine liidri rollis on üks hirmutavamaid asju paljudele juhtidele ning samas on see ainus viis luua tõelist usaldust. Seda räägib ka Sinek oma raamatus, viidates Brene Browni’le, kes on antud teemat süvitsi uurinud.

Lõpliku ja lõputu mängu tunnused Sinekile tuginedes:

Lõplik mäng

• on teada, kes osalevad mängus
• reeglid on paigas
• mängu lõpp on selgelt defineeritav
• võitjad ja kaotajad on lihtsasti tuvastatavad

Lõputu mäng

• mängijad tulevad ja lähevad
• reeglid muutuvad
• mängu lõpp ei ole selgelt defineeritav
• võitjad ja kaotajad ei ole (lihtsasti) tuvastatavad

Edu alused Lõputus Mängus Sineki järgi:

Olemise õigustus (Just cause) – see on sisemine kirg, nälg või soov olla idee või unistuse teenistuses, mis on suurem kui sina ise. See on see, mis paneb sind hommikul voodist üles tõusma ning tegema seda, mida sa teed. See on miski, aitab sul pidada vastu kauem, kui sinu rivaalid ning annab sulle jõudu siis, kui oled raskustes ja valmis alla andma.

Kartmatu juhtimine (Courageous leadership) – lõputu mängu mängimine nõuab liidrilt oma „olemise õigustuse“ kõigest muust kõrgemale seadmist. See võib tähendada vastandumist tänastele mängureeglitele, sh vastu astumist juhtkonnale, majanduspoliitilistele mõjudele või populaarsetele seisukohtadele, et jääda truuks oma olemise põhjusele.

Usaldav meeskond (Trusting team) — tähendab, et juht investeerib oma aega ja energiat sellesse, et luua oma meeskonnas, organisatsioonis ja koostöövõrgustikus kultuur, kus inimesed tunnevad end nii turvaliselt, et nad saavad olla nemad ise – nad võivad olla haavatavad ja öelda, et nad ei tea, ei oska, või seda, et nad on teinud vea, kartmata halvakspanu või selja pööramist. Kui meeskonnaliige ei tunne ennast meeskonnas turvaliselt, siis on see liidri ja mitte selle meeskonnaliikme vastutus.

Vääriline rivaal (Worthy adversary)—rivaale austatakse ja oma edu ei mõõdeta võrreldes nendega. Lõppkokkuvõttes me võistleme iseendaga ning meie edu või läbikukkumist saab mõõta vaid meie olemise õigustuse suhtes. Rivaalid sunnivad meid äri kontekstis täiustama oma tooteid, teenuseid, turundust jne, aga lõputus mängus on meie väljakutseks kasvada parimaks võimalikuks versiooniks iseendast, et võimalikult hästi panustada sellesse „miskisse“, mis on meie olemise õigustus.

Avatud mängureeglid (Open playbook) – liiga paljud organisatsioonid püüavad saavutada muutuvat sihti fikseeritud strateegiaga. Avatud mängureeglid tähendavad valmisolekut muuta strateegiat ja plaane lähtudes oma olemise õigustusest. Avatud mängureeglid tähendavad ka läbipaistvust, seda, et kõik meeskonnaliikmed on alati samas infoväljas. Paljud liidrid kardavad läbipaistvust, sest nad kardavad kaotada kontrolli. Nad kardavad, et inimesed võivad informatsiooni vääriti kasutada. Aga läbipaistvuse puudumine ei võimalda meeskonnaliikmetel teha parimaid otsuseid, sest nad ei näe tervikpilti.

Kui vaadata minu loole tagasi läbi Sineki raamatu prisma, siis „läksin lukku“, sest sattusin lõpliku mängu konksu otsa: võitsin endale teadvustamatult eesmärgiks saada „parem hinne“ kui eelmisel korral ja samas mul puudus eneseusk seda mängu „võita“. Hetkel, mil suutsin ümber lülituda lõputule mängule ja leidsin üles selle „miski“ mis mind treeneri rolli tõmbas, hakkas treeningpäev sujuma. Minu „olemise õigustus“andis mulle julguse jagada grupiga oma nõrka kohta, mis lõi usaldust, samuti tõi see kaasa otsuse muuta mängureegleid ja kohandada treeningpäeva nii, et sain anda osalejatele antud teema ja minu võimete piires enim väärtust. Lisaks võin tagantjärele mõelda oma kolleegile kui „väärilisele rivaalile“, kes paneb mind, läbi oma eeskuju, märkama minu arengukohti ning tekitab soovi saada paremaks versiooniks iseendast.

Mõtisklemiseks:

Mõtle ühele olulisele eesmärgile oma töö- või isiklikus elus – kas sa mängid selle poole püüeldes lõpliku või lõputu mängu reeglite järgi?

Mis on üks asi, mida saad muuta oma mõtlemises või käitumises, et panustada tänasest enam sellesse „miskisse“, mis sind hommikul voodist välja ja tegutsema tõmbab?

Soovid seda teemat lähemalt uurida?

Kui see lugu puudutas mõnda Sinu juhtimise või meeskonna koostööga seotud küsimust, tutvu minu teenustega või kirjuta mulle. Arutame, milline tugi võiks Sulle sobida.

The post Lõplik ja lõputu mäng appeared first on .

Küsimused on nagu võtmed – nad avavad uksi. Iga küsimus saadab meie meele mõnele uuele rännakule ning küsimuste kvaliteedist ja kuulamisoskusest sõltub, kui kaugele, kõrgele või sügavale me rändame. See on põhjus, miks ma väärtustan ja naudin coachingut – nii coachi kui kliendina.

Igal coachil on omad lemmik-küsimused. Üks minu viimase aja lemmik-küsimusi on: “Mis on vestlus, mida sa väldid?”. Kuulsin seda küsimust esmakordselt Euroopa ühelt tipp-coachilt ja raamatute autorilt David Clutterbuck’ilt umbes aasta tagasi ja hakkasin seda siis sobivatel hetkedel katsetama. See küsimus avab alati mõne põneva ukse ja viib vastaja tundmatutele radadele… või isegi kohta, kus rada veel ei olegi ees ja see tuleb luua, astudes jalg jala ette. Kuna olen matkaja, siis naudin sedalaadi teekondi eriti. Hea meelega viin kliente (enamasti kaudses mõttes) metsa ja see on heade tulemustega! Coachingu mõju tuleb välja just siis, kui läheme uurima neid võsasid ja rabasid, mille ümber püüame igapäevaelus laveerida.

Ma ei ole siiani kohanud inimest, kellel ei tuleks vältimise-küsimuse peale ühtegi mõtet pähe. Küll aga on neid, kes üllatuvad, et nad ei olnud enne selle küsimuse küsimist teadlikud, et nad mõnest olulisest jutuajamisest või kohtumisest on hoidunud. Välditud vestluse teemaga töötades jõuame alati mõne olulise takistuseni, mille ületamine või teelt kõrvaldamine loob olulist muutust.

Vältimise-küsimus paneb meid otsa vaatama teemadele, millest oleme teadlikult või alateadlikult mööda vaadanud. See küsimus sunnib meid võtma vastutust. Me näeme nüüd seda kändu, tihnikut, mäge või lausa ookeanit oma teel soovitud eesmärgi suunas ja peame otsustama, mida teha – kas pöörame selja ja läheme teisele poole, või leiame viisi seda läbida või ületada. Vastutuse võtmine on esimene eeldus selleks, et luua elu ja tulevikku, mida me tegelikult tahame.

Teinekord võib mõne vestluse pidamine tunduda nii hoomamatult suur nagu ookean ning isegi varba vette pistmine tekitab tunde, et sind neelatakse alla. Aga kui juba teadvustada, et see on nii, muutub ookean hoomatavaks ja meie aju, mis on uskumatult leidlik, hakkab otsima lahendusi. Kaaludes erinevate valikute plusse ja miinuseid jõuame lähemale oma tõele – mis on meie jaoks õige valik, mida me tegelikult tahame, kui oluline on meile meie eesmärk jne. Veelgi sügavamalt tunnetades saame aru väärtushinnangutest, millest juhindume, ning saame otsustada, kas need väärtushinnangud meid täna teenivad, või on muutunud takistuseks. Kui teadvustame, et mõni väärtushinnang, mis meid kunagi aitas, on tänaseks muutunud elutuks jäänukiks, saame sellest lahti lasta ning valida asemele väärtuse, mis praeguses olukorras aitab teha järgmist olulist sammu või hüpet.

Miks ikkagi vaevata ennast ja minna sellele ebamugavale välditud vestluste teadvustamise ja veelgi enam – vajalike vestluste pidamise teele? Vestlused on liidri peamine töövahend ja tema edukus sõltub targalt valitud vestlustest ning nende vestluste kvaliteedist.

Väike mõtteharjutus

Mõtle olulisele eesmärgile, mida soovid saavutada. Küsi endalt selle eesmärgi valguses: „Milliseid vestlusi ma väldin?“ ja võta hetk, et panna tsenseerimata kirja kõik vestlused, mis pähe tulevad – tähtsad ja tühised, suured ja väikesed. Kui enam ei tule ühtegi mõtet, siis küsi: „Mida veel?“ ja kirjuta edasi.

Tee see harjutus läbi just kirjutades, sest kirjutamine rakendab rohkem aju piirkondi kui mõtlemine ning nii pääsed palju sügavamale teemasse ja iseenda sisse.

Vali oma välditud vestlustest välja see, mille pidamine on eesmärgi valguses kõige olulisem.

Kujutle, et oled selle vestluse juba ära pidanud. Mis on eesmärgi saavutamise osas muutunud? Kuidas sa ennast tunned?

Kas selle vestluse pidamine väärib sinu jaoks riski võtmist ja oma mugavustsoonist välja minemist? Kui jah, siis mida sa vajad, et selle vestlusega võimalikult edukalt toime tulla?

Tee märkmeid ja asu teele!

Soovid seda teemat lähemalt uurida?

Kui see lugu puudutas mõnda Sinu juhtimise või meeskonna koostööga seotud küsimust, tutvu minu teenustega või kirjuta mulle. Arutame, milline tugi võiks Sulle sobida.

The post Mis on vestlus, mida sa väldid? appeared first on .

Liider on see, kellel on vabatahtlikud järgijad

Kui mõtlen tagasi, kes oli esimene inimene, keda teadlikult vaatasin kui eeskuju ja liidrit, siis see oli minu keskkooli-aegne keemia õpetaja – õpetaja Vain. Ta õppis samaaegselt Tartu Ülikoolis psühholoogiat ja jagas oma psühholoogia-teadmisi meiega keemia tundides. Hiljem pakkus ta vaba-ainena inimeseõpetust, mille nimel paljud meist vabatahtlikult koolis lisatunde veetsid. Mis mind tema juures võlus oli see, et ta suhtles meiega – õpilastega – nii nagu me oleksime talle võrdsed partnerid. Ta kuulas meid, arutles meiega erinevate teemade üle ning väärtustas meie arvamusi. See omakorda pani mind, teismelist, kes üldjuhul suhtus täiskasvanutesse pigem skeptiliselt, teda kuulama ja tõsiselt võtma. Kuna ma teadsin, et ta õpib psühholoogiat, siis otsustasin, et ma lähen ka psühholoogiat õppima, et saada sama ägedaks inimeseks nagu tema.

Teadmised ja oskused ei ole üks ja sama

Psühholoogia õppimine oli minu jaoks paras elukool. Kohtasin mitmeid inspireerivad õppejõude, kuid sain ka teada, et mitte kõik psühholoogid ei ole inimestena nii suurepärased eeskujud. Kui kooli lõpetasin, oli mu pea pungil täis põnevaid teaduslikke kontseptsioone, teoreetilisi raamistikke ja katsete tulemusi, aga samas oli sees õõnes tunne – ma ei teadnud, mida nendega päris elus peale hakata ning minust ei olnud saanud „õpetaja Vain“.

Olin küll väliselt vaadates päris edukas, sest olin saanud prestiižse töökoha Tallinna Lennujaama personaliarendusjuhina ning sellele järgnevalt veelgi ägedama töökoha ühe Eesti tipp IT firma personalijuhina, aga tundsin, et tõeline õppimine, kuidas inimesi ühise eesmärgi nimel edukalt tööle panna, alles algas ning oskused selleks tuli omandada katse-eksituse meetodil. Õppisingi sel perioodil tohutult. Tegin ka vigu. Ja kasvasin paremaks liidriks ja inimeste ning meeskondade toetajaks. Samas tundsin, et tegutsen siiski suures osas kõhutunde pealt ja päris täpselt ikka ei tea, kuidas keeruline masin nimega „inimene“ töötab. Veelgi enam, kuidas inimesed koos töötavad ning milliseid nuppe tuleb vajutada, et saavutada oodatud tulemusi. See kõlab manipuleerivalt, aga mõtlesin siiralt, et kui mul on visioon, siis on vaid vaja teada kuidas õigetele nuppudele vajutada, et selle suunas meeskonnana liikuma asuda. Minu kavatsus oli hea, aga naiivne.

Eneseteadlikkus, eneseaktsepteerimine ja enesejuhtimine kui „võlunupud“ inimestega töötamisel

Meeskondade paremini tööle panemise nupu otsingud viisid mind kokku Stephen Schuitevoerderiga, protsessitöö treeneri ja fasilitaatoriga, kelle gruppidega töötamise meisterlikkust vaadates tundsin, et ta on tõeline võlur – tal on need nupud selged! Tänu Stephenile võtsin ette protsessile orienteeritud psühholoogia nelja-aastase väljaõppe protsessi Portlandi Protsessitöö Instituudis, mis avardas drastiliselt mu maailmavaadet ja arusaama elust, inimestest ja mis kõige tähtsam – iseendast. Ma sain aru, et teistega töötades on esimene küsimus see, kui hästi ma tunnen iseennast, kui sügavalt ma aktsepteerin ennast ja kuidas teadlikult ma kasutan ennast kui tööriista, mis loob maailmas muutust. Eneseteadlikkus, eneseaktsepteerimine ja sellest tulenevalt enesejuhtimise oskus on mis tahes töö aluseks, kuid eriti oluline on see inimestega töötamisel.

Töötades inimeste isikliku arenguprotsessiga kas coachivõi terapeudina on äärmiselt oluline, et vastav spetsialist on eelnevalt teinud põhjalikult tööd iseendaga, et olla nö „kalibreeritud“ tööriist. Vastasel korral ei aita ta kliendil ennast tundma õppida ning ennast kui oma elu tööriista kasutama õppida, vaid kallutab teda teadlikult või alateadlikult mingisuguses suunas, andes edasi oma arusaamu ja tõlgendusi.

Liidri rollis saab mõnda aega hakkama ka madalama eneseteadlikkuse ja enesejuhtimise oskusega, kasutades väliseid võimu hoobasid nagu staatus, positsioon ja raha, mis annavad võimalusi otsustada ja protsesse suunata. Aga pikas perspektiivis ei saa vaid välistele hoobadele tugineda, sest inimesed tunnevad, et nendega manipuleeritakse. See võtab ära sisemise motivatsiooni ning nad kas lahkuvad või manipuleerivad vastu. Mida suurema eneseteostuse vajadusega inimesi juhtida, seda rohkem on vaja õppida ennast kui tööriista tundma, kasutama ning pidevalt edasi arendama.

Kuidas võlunuppe kasutama õppida?

Mitmed juhid on öelnud mulle, et nad loevad palju, vaatavad juhtimise ja enesearengu teemalisi videosid, kuulavad podcaste ning arendavad ennast seeläbi juhina. Usun, et see on igati väärtuslik ja toetav ning aitab ka paremaks juhiks saada. Aga see ei aita väga palju kaasa eneseteadlikkuse kasvatamisele, mis on enda kui tööriista tõhusa kasutamise eelduseks – kui sa ei ole „lugenud manuaali“, ehk vaadanud sügavale enda sisse, siis sa ei tea kõiki oma nuppe ja konkse, ega oska neid teadlikult kasutada. Parimal juhul sa lihtsalt ei kasuta kogu oma potentsiaali, halvimal juhul lased teistel enese teadmata vajutada oma nuppe ning haagid neid kogemata konksude otsa, mis tekitab sinus tunde, et elu juhib sind, mitte sina ei juhi oma elu.

Olen vahel kuulnud ka mõtet: „Ma käisin enesearengukursusel või coachi juures ja nüüd ma olen eneseteadlik“. Jah, kindlasti tõstavad need kogemused eneseteadlikkust, aga kui keegi ütleb, et ta on eneseteadlik, siis tekib minul alati küsimus: mida see täpsemalt tähendab? Inimene, kes eneseteadlikkuse teekonna valib, saab varsti aru, et see teekond kestab elu lõpuni. Eneseteadlikkust ei saa hinnata binaarsel skaalal: on/ei ole, see on lõputu kontiinum.  Ja saladuskatte all võin öelda, et mida pühendunumalt see teekond ette võtta, seda põnevamaks läheb!

Eneseteadlikkust saab ise kasvatada. Meditatsioon on selleks üks hea vahend. Oma kogemuste üle reflekteerimine ja nendest õppimine töötab samuti hästi. Kuid minu kogemus nii enda peal kui ka klientidega on see, et eneseteadlikkuse avardamine on oluliselt kiirem ja tõhusam, kui sul on sel teekonnal professionaalne abiline (kes on „kalibreeritud“ ehk endaga samal teekonnal juba korralikult tööd teinud). See võib olla coach, terapeut või keegi kolmas, sõltuvalt su eesmärgist ja vajadusest. Lisaks teadlikkumaks saamisele õpid sa koos hea arengupartneriga aktsepteerima oma kiiksusid ja veidrusi ning oskad need oma tugevusteks pöörata. Lisaks  saad kaasa tööriistu enesejuhtimiseks olukordades, mis sind emotsionaalselt käivitavad.

Tulemuseks on suurem selgus sinu sees – sa tead, kes sa oled, mida tahad saavutada. Lisaks sellele oled suhetes teistega ehe ja autentne – sa ei pea kandma maske või näima kellenagi, kes sa ei ole. Sa oskad kasutada sisemist mõjuvõimu oma eesmärkide saavutamiseks ja ei tugine enam välistele võimuhoobadele nagu positsioon või raha. Sul on lihtsam aktsepteerida teisi sellistena nagu nad on. Inimesed usaldavad sind ja tahavad sulle järgneda!

„Võlunuppude“ kasutamist ei saa õppida isolatsioonis. On ka ju ütlus, et lihtne on olla valgustunud munk üksinda mägikloostris, aga püüa seda seisundit säilitada inimeste seas. Vahetevahel on tõepoolest hea eralduda ning omaette mõtiskleda, aga kui su eesmärk on töötada inimestega, siis tasub siduda enesearenguteekond reaalse tööga algusest peale ning rakendada arengusessioonidelt saadud taipamisi ja tööriistu võimalikult vahetult ka igapäevaelus.

Tagasi algusesse… või siis mitte?

Minust ei ole saanud läbi kümneaastase  enesearenguteekonna „õpetaja Vain“. Olen hoopis saanud aina rohkem iseendaks ja oma elu juhiks. Teadvustades igat sammu, otsust ja valikut, mõistan järjest selgemalt, mida tahan, oskan ja väärtustan ning saan luua sellist maailma, millest unistan. Teekond iseendani on olnud nagu üks põnev matk, kus iga uue käänaku tagant avaldub uus maailm. Olen selle rännaku eri etappidel valinud oma ellu erinevaid õpetajaid ja arengupartnereid, kes on olnud kasvamise kiirendajateks. Ja see teekond jätkub!

Soovid seda teemat lähemalt uurida?

Kui see lugu puudutas mõnda Sinu juhtimise või meeskonna koostööga seotud küsimust, tutvu minu teenustega või kirjuta mulle. Arutame, milline tugi võiks Sulle sobida.

The post Kuidas aitab arengupartner või coach kasvada Liidriks suure algustähega? appeared first on .